30november 2009 (*1)
„Viisa-, varjupaiga-, sisserände- ja muu isikute vaba liikumisega seotud poliitika — Direktiiv 2008/115/EÜ — Riigis ebaseaduslikult viibivate kolmandate riikide kodanike tagasisaatmine — Artikli 15 lõiked 4–6 — Kinnipidamise tähtaeg — Ajavahemiku arvessevõtmine, mil väljasaatmisotsuse täideviimine oli peatatud — Mõiste „väljasaatmine on mõistlik””
Kohtuasjas C-357/09 PPU,
mille ese on EÜ artiklite 68 ja 234 alusel Administrativen sad Sofia-gradi (Bulgaaria) 10. augusti 2009. aasta otsusega esitatud eelotsusetaotlus, mis saabus Euroopa Kohtusse , menetluses
Said Shamilovich Kadzoev (Huchbarov),
EUROOPA KOHUS (suurkoda),
koosseisus: president V. Skouris, kodade esimehed A. Tizzano, J. N. Cunha Rodrigues, K. Lenaerts, J.-C. Bonichot, C. Toader, kohtunikud C. W. A. Timmermans, P. Kūris, E. Juhász, G. Arestis, L. Bay Larsen (ettekandja), T. von Danwitz ja A. Arabadjiev,
kohtujurist: J. Mazák,
kohtusekretär: ametnik N. Nanchev,
arvestades eelotsusetaotluse esitanud kohtu 10. augusti 2009. aasta taotlust, mis saabus Euroopa Kohtusse ja mida täiendati , lahendada eelotsusetaotlus kodukorra artikli 104b alusel kiirmenetluses,
arvestades teise koja 22. septembri 2009. aasta otsust see taotlus rahuldada,
arvestades kirjalikus menetluses ja 27. oktoobri 2009. aasta kohtuistungil esitatut,
arvestades kirjalikke märkusi, mille esitasid:
olles ära kuulanud kohtujuristi ettepaneku,
on teinud järgmise
otsuse
1Eelotsusetaotlus puudutab Euroopa Parlamendi ja nõukogu 16. detsembri 2008. aasta direktiivi 2008/115/EÜ ühiste nõuete ja korra kohta liikmesriikides ebaseaduslikult viibivate kolmandate riikide kodanike tagasisaatmisel ( ELT L 348, lk 98 ) artikli 15 lõigete 4–6 tõlgendamist.
2See taotlus esitati halduskohtumenetluses, mis algatati pärast seda, kui Direktsia „Migratsia” pri Ministerstvo na vatreshnite raboti (siseministeeriumi migratsiooniosakond) juhataja oli esitanud taotluse, et Administrativen sad Sofia-grad (Sofia halduskohus) teeks omal algatusel otsuse pikendada S. S. Kadzoevi (Huchbarovi) kinnipidamist migratsiooniosakonna välismaalaste ajutise majutamise erikeskuses (edaspidi „väljasaatmiskeskus”) Busmantsi külas, mis asub Sofia piirkonnas.
3Direktiiv 2008/115 võeti vastu eelkõige EÜ artikli 63 esimese lõigu punkti 3 alapunkti b alusel. Direktiivi põhjendus 9 on sõnastatud järgmiselt:
„Kooskõlas nõukogu 1. detsembri 2005. aasta direktiiviga 2005/85/EÜ (liikmesriikides pagulasseisundi omistamise ja äravõtmise menetluse miinimumnõuete kohta) [( ELT L 326, lk 13 )] ei tohiks kolmanda riigi kodanikku, kes on liikmesriigis varjupaika taotlenud, käsitleda liikmesriigi territooriumil ebaseaduslikult viibiva isikuna seni, kuni on jõustunud taotluse kohta tehtud eitav otsus või otsus, millega lõpetatakse tema õigus viibida riigis varjupaigataotlejana.”
4Direktiivi 2008/115 artikkel 15, mis paikneb väljasaatmise eesmärgil kinnipidamist käsitlevas peatükis, on sõnastatud järgmiselt:
„1. Kui muid piisavaid, kuid leebemaid sunnimeetmeid ei ole konkreetsel juhul võimalik tulemuslikult kohaldada, võivad liikmesriigid kinni pidada ainult kolmanda riigi kodaniku, kelle suhtes kohaldatakse tagasisaatmismenetlust tagasisaatmise ettevalmistamiseks ja/või väljasaatmise läbiviimiseks, eelkõige kui:
Iga kinnipidamine on võimalikult lühike ja see kestab ainult seni, kuni kestab väljasaatmise korraldamine, ning see viiakse ellu nõuetekohase hoolsusega.
2Kinnipidamise rakendamise otsustavad haldusasutused või kohtuorganid.
Kinnipidamine otsustatakse kirjalikult koos faktiliste ja õiguslike asjaolude esitamisega.
Kui kinnipidamise on otsustanud haldusasutused, liikmesriigid:
Kui kinnipidamine on seadusevastane, vabastatakse asjaomane kolmanda riigi kodanik viivitamatult.
3Igal juhul vaadatakse kinnipidamine läbi mõistlike ajavahemike möödudes kas asjaomase kolmanda riigi kodaniku taotlusel või ex officio . Pikaajalise kinnipidamise korral toimub läbivaatamine kohtuasutuse järelevalve all.
4Kui ilmneb, et väljasaatmine ei ole enam mõistlik õiguslikel või muudel kaalutlustel või lõikes 1 sätestatud tingimused enam ei kehti, ei ole kinnipidamine enam õigustatud ning asjaomane isik vabastatakse viivitamatult.
5Kinnipidamine kestab seni, kuni on täidetud lõikes 1 sätestatud tingimused ning kuni see on vajalik eduka väljasaatmise tagamiseks. Iga liikmesriik sätestab kinnipidamise piiratud kestuse, mis ei tohi ületada kuut kuud.
6Liikmesriigid ei tohi lõikes 5 osutatud ajavahemikku pikendada, välja arvatud piiratud ajavahemiku puhul, mis ei ületa siseriikliku õiguse kohaselt veel kahteteist kuud, kui hoolimata nende mõistlikest jõupingutustest on tõenäoline, et väljasaatmise viibimise põhjuseks on:
5Direktiivi 2008/115 artikli 20 kohaselt peavad liikmesriigid jõustama direktiivi järgimiseks vajalikud õigus- ja haldusnormid hiljemalt 24. detsembril 2010, arvestades artikli 13 lõiget 4 puudutavat erandit.
6Vastavalt direktiivi artiklile 22 jõustus direktiiv 13. jaanuaril 2009.
7Direktiiv 2008/115 võeti Bulgaaria õigusesse üle Bulgaaria Vabariigi välismaalaste seadusega ( DV nr 153, 1998), mida muudeti 15. mail 2009 ( DV nr 36, 2009, edaspidi „välismaalaste seadus”).
8Eelotsusetaotluse esitanud kohtu sõnutsi ei ole direktiivi artikli 15 lõiget 4 siiski veel Bulgaaria õigusesse üle võetud.
9Välismaalaste seaduse artikli 44 lõige 6 sätestab, et juhul, kui välismaalase suhtes ei saa haldussunnimeedet kohaldada, kuna tema isik ei ole tuvastatud või esineb ilmne põgenemise oht, võib korralduse andnud asutus näha ette välismaalase sunniviisilise paigutamise väljasaatmiskeskusesse, selleks et korraldada välismaalase toimetamine piiripunkti või väljasaatmine Bulgaaria Vabariigist.
10Enne direktiivi 2008/115 ülevõtmist ei olnud sellisesse keskusesse paigutamine tähtajaliselt piiratud.
11Praegu näeb välismaalaste seaduse artikli 44 lõige 8 ette, et „[m]ajutamine kestab kuni lõikes 6 nimetatud asjaolude kadumiseni, kuid mitte kauem kui kuus kuud. Majutamise kestust võib erandkorras pikendada veel kuni kaheteistkümneks kuuks, kui asjaomane isik keeldub pädevate asutustega koostööst, kui väljasaatmiseks vajalike dokumentide edastamine viibib või kui asjaomane isik ohustab riigi julgeolekut või avalikku korda”.
12Välismaalaste seaduse artikli 46a lõiked 3–5 sätestavad:
„(3) Väljasaatmiskeskuse juhataja esitab iga kuue kuu tagant nimekirja välismaalastest, kes on viibinud väljasaatmiskeskuses kauem kui kuus kuud, kuna esinevad riigist väljasaatmist takistavad asjaolud. Nimekiri saadetakse väljasaatmiskoha asukoha halduskohtule.
(4) Pärast kuuekuulist majutamist väljasaatmiskeskuses otsustab kohus omal algatusel kinnisel istungil määrusega majutamise jätkumise, asendamise või lõpetamise üle. Kohtu määrus ei kuulu edasikaebamisele.
(5) Kui kohus tunnistab vaidlustatud sunniviisilise majutamise korralduse kehtetuks või annab korralduse välismaalase vabastamiseks, vabastatakse viimane väljasaatmiskeskusest viivitamatult.”
1321. oktoobril 2006 pidasid Bulgaaria piirivalveasutuste töötajad Türgi piiri lähedal kinni isikut tõendavate dokumentideta isiku, kes väitis, et ta on Said Shamilovich Huchbarov, sündinud Groznõis (Tšetšeenia). Ta teatas, et ta ei soovi, et tema kinnipidamisest teavitatakse Venemaa konsulaati.
14Pädevate politseiasutuste 22. oktoobri 2006. aasta korraldusega võeti selle isiku suhtes vastu piiripunkti toimetamise haldussunnimeede.
153. novembril 2006 paigutati asjassepuutuv isik väljasaatmiskeskusesse, kuni osutub võimalikuks korralduse täitmine, st kuni välisreisiks õigust andva reisidokumendi väljastamiseni ja Tšetšeeniasse sõidupileti ostmiseks vajalike rahaliste vahendite eraldamiseni. Kõnesolev korraldus muutus pärast kohtulikku kontrollimist täitmisele pööratavaks .
1614. detsembril 2006 teatas asjassepuutuv isik väljasaatmiskeskuse ametiisikutele, et tema tegelik perekonnanimi on Kadzoev, mitte Huchbarov.
17Administrativen sad Sofia-gradis menetletava kahe halduskohtuasja käigus esitati sünnitunnistus, millest nähtub, et Kadzoev sündis 11. veebruaril 1979 Moskvas (endine Nõukogude Liit) ning tema isa oli tšetšeen Shamil Kadzoev ja ema grusiinlanna Loli Elihvari. Kuid esitati ka Tšetšeeni Itškeeria Vabariigi ajutine isikutunnistus, mis kehtis kuni ja mis oli välja antud Groznõis sündinud Said Shamilovich Kadzoevi nimele. Sellele vaatamata jätkas asjassepuutuv isik ametiasutustega suhtlemisel nii Kadzoevi kui ka Huchbarovi nime kasutamist.
18Ajavahemikul 2007. aasta jaanuarist kuni 2008. aasta aprillini vahetasid Bulgaaria ja Venemaa ametiasutused kirju. Vastupidi Bulgaaria ametiasutuste veendumusele kinnitasid Venemaa ametiasutused, et Said Shamilovich Kadzoevi nimele väljastatud ajutise isikutunnistuse on välja andnud Vene Föderatsioonile tundmatud isikud ja asutus ning seda ei saa käsitada dokumendina, mis tõendaks, et isik on Venemaa kodanik.
19Väljasaatmiskeskuses viibides esitas Kadzoev 31. mail 2007 varjupaigataotluse. . aasta otsusega jättis Administrativen sad Sofia-grad rahuldamata Kadzoevi kaebuse Bulgaaria haldusasutuste keeldumise peale seda taotlust rahuldada, samuti varjupaigataotluse. Kadzoev esitas teise varjupaigataotluse, mis võeti siiski tagasi. esitas Kadzoev kolmandat korda varjupaigataotluse. Administrativen sad Sofia-grad jättis . aasta lahendiga Kadzoevi taotluse rahuldamata ja keeldus talle varjupaika andmast. Seda kohtulahendit ei saa edasi kaevata.
20Kadzoevi advokaat esitas 20. juunil 2008 taotluse asendada kinnipidamine leebema meetmega ehk kohustada Kadzoevit andma regulaarselt allkiri oma elukohajärgsesse politseiregistrisse. Pädevad asutused tegid kindlaks, et Kadzoevil puudus Bulgaarias kehtiv aadress, ning jätsid selle taotluse rahuldamata põhjendusel, et nõutavad tingimused ei ole täidetud.
2122. oktoobril 2008 esitati samasugune taotlus, mis jäeti samuti rahuldamata.
22Pärast Kadzoevi taotlusel diskrimineerimisvastases komisjonis algatatud haldusmenetlust, mis sai aluseks menetlusele Varhoven administrativen sadis (kõrgem halduskohus), leidis see kohus oma 12. märtsi 2009. aasta otsuses nagu komisjongi, et Kadzoevi isikut ja kodakondsust ei ole võimalik kindlalt tuvastada ning käsitas teda seetõttu kodakondsuseta isikuna.
23Eelotsusetaotlusest nähtuvalt peavad piinamisi kannatanud inimeste tugikeskus, ÜRO Pagulaste Ülemvoliniku Büroo ja Amnesty International usutavaks, et Kadzoev on oma päritoluriigis olnud piinamise ning alandava ja ebainimliku kohtlemise ohver.
24Hoolimata Bulgaaria ametiasutuste, valitsusväliste organisatsioonide ja Kadzoevi enda pingutustest leida turvaline kolmas riik, mis võtaks Kadzoevi vastu, ei ole mingit kokkulepet saavutatud ning Kadzoev ei ole siiani saanud reisidokumente. Austria Vabariik ja Gruusia, kellele Bulgaaria ametiasutused esitasid vastava taotluse, keeldusid Kadzoevit vastu võtmast. Bulgaaria ametiasutused pöördusid ka Türgi Vabariigi poole, kes ei vastanud.
25Administrativen sad Sofia-grad täpsustab, et Kadzoevit peetakse jätkuvalt kinni väljasaatmiskeskuses.
26Põhikohtuasja algatamise aluseks oli siseministeeriumi migratsiooniosakonna juhataja haldusakt, millega taotleti, et kohus teeks omal algatusel välismaalaste seaduse artikli 46a lõike 3 alusel otsuse pikendada Kadzoevi kinnipidamist.
27Nimetatud kohus märgib, et enne direktiivi 2008/115 ülevõtmise eesmärgil Bulgaaria Vabariigi välismaalaste seaduse muutmist ei olnud väljasaatmiskeskuses kinnipidamise kestus ajaliselt piiratud. Ta märgib, et puuduvad üleminekusätted, mis reguleeriksid olukordi, kus otsus on tehtud enne seadusemuudatust. Seetõttu on tähtaegu ja nende pikendamise põhjusi käsitlevate direktiivist tulenevate uute sätete kohaldatavus küsimus, mis vajab tõlgendamist, eriti kuna põhikohtuasjas oli direktiiviga ette nähtud kinnipidamise maksimaalne kestus enne direktiivi vastuvõtmist juba ületatud.
28Pealegi ei täpsusta ükski säte sõnaselgelt, kas sellises olukorras nagu põhikohtuasjas tuleb direktiivi 2008/115 artikli 15 lõigetes 5 ja 6 ette nähtud tähtaegu mõista nii, et need hõlmavad ajavahemikku, mil välismaalast peeti kinni, kuid sundkorras piiripunkti toimetamine oli seadusest tulenevalt keelatud, sest Kadzoev oli algatanud menetluse pagulasseisundi ja täiendava kaitse seisundi saamiseks.
29Viimaseks märgib see kohus, et kui nõustuda sellega, et „väljasaatmine ei ole enam mõistlik” direktiivi 2008/115 artikli 15 lõike 4 mõttes, kerkib üles küsimus, kas Kadzoev tuleks selle sätte kohaselt viivitamatult vabastada.
30Neil asjaoludel otsustas Administrativen sad Sofia-grad menetluse peatada ja esitada Euroopa Kohtule järgmised eelotsuse küsimused:
„1.
Kas […] direktiivi 2008/115 […] artikli 15 lõikeid 5 ja 6 tuleb tõlgendada nii, et:
31Administrativen sad Sofia-grad esitas taotluse lahendada eelotsusetaotlus kodukorra artikli 104b alusel kiirmenetluses.
32Eelotsusetaotluse esitanud kohus põhjendas seda väitega, et kohtuasjas on kerkinud üles küsimus, kas tuleks jätkata Kadzoevi kinnipidamist väljasaatmiskeskuses või tuleks ta vabastada. Mainitud isiku olukorda arvesse võttes märgib eelotsusetaotluse esitanud kohus, et menetlust ei tohiks pikaks ajaks peatada.
33Euroopa Kohtu teine koda otsustas pärast kohtujuristi ärakuulamist rahuldada eelotsusetaotluse esitanud kohtu taotluse lahendada eelotsusetaotlus kiirmenetluses ning suunata kohtuasja Euroopa Kohtusse, et see määrataks suurkojale.
34Selle küsimusega soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus sisuliselt teada, kas direktiivi 2008/115 artikli 15 lõikeid 5 ja 6 tuleb tõlgendada nii, et nendes sätestatud kinnipidamise maksimaalne kestus peab hõlmama ka kinnipidamisaega enne direktiiviga kehtestatud korra kohaldatavaks muutumist.
35Olgu meenutatud, et direktiivi 2008/115 artikli 15 lõiked 5 ja 6 määravad kindlaks väljasaatmise eesmärgil kinnipidamise maksimaalse kestuse.
36Kui kinnipidamise maksimaalse kestuse arvutamisel ei võetaks arvesse väljasaatmise eesmärgil kinnipidamise aega, mis möödus enne direktiivi 2008/115 kohaldatavaks muutumist, võiks Kadzoevi olukorras olevaid isikuid pidada kinni üle direktiivi artikli 15 lõigetes 5 ja 6 ette nähtud maksimaalsete tähtaegade.
37Niisugune olukord ei oleks kooskõlas kõnesolevate direktiivi 2008/115 sätete eesmärgiga tagada, et väljasaatmise eesmärgil kinnipidamine ei kesta ühelgi juhul kauem kui 18 kuud.
38Liiatigi kohaldatakse varasemate õigusnormide kehtivusajal tekkinud olukorra edaspidiste tagajärgede suhtes vahetult direktiivi 2008/115 artikli 15 lõiked 5 ja 6.
39Seetõttu tuleb esimese küsimuse punktile a vastata, et direktiivi 2008/115 artikli 15 lõikeid 5 ja 6 tuleb tõlgendada nii, et nendes sätestatud kinnipidamise maksimaalne kestus peab hõlmama ka kinnipidamisaega väljasaatmismenetluses, mis on algatatud enne direktiiviga kehtestatud korra kohaldatavaks muutumist.
40Selle küsimusega soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus teada, kas direktiivi 2008/115 artikli 15 lõigetes 5 ja 6 ette nähtud väljasaatmise eesmärgil kinnipidamise tähtaja arvutamisel tuleb arvesse võtta ka ajavahemikku, mil väljasaatmisotsuse täideviimine oli kolmanda riigi kodaniku esitatud varjupaigataotluse läbivaatamise tõttu peatatud, kuigi ta viibis varjupaigataotlusega seotud menetluse ajal endistviisi väljasaatmiskeskuses.
41Olgu meenutatud, et direktiivi 2008/115 põhjenduses 9 on märgitud, et „[k]ooskõlas […] direktiiviga 2005/85 […] ei tohiks kolmanda riigi kodanikku, kes on liikmesriigis varjupaika taotlenud, käsitleda liikmesriigi territooriumil ebaseaduslikult viibiva isikuna seni, kuni on jõustunud taotluse kohta tehtud eitav otsus või otsus, millega lõpetatakse tema õigus viibida riigis varjupaigataotlejana”.
42Nõukogu 27. jaanuari 2003. aasta direktiivi 2003/9/EÜ, millega sätestatakse varjupaigataotlejate vastuvõtu miinimumnõuded ( ELT L 31, lk 18 ; ELT eriväljaanne 19/06, lk 101), artikli 7 lõigete 1 ja 3 kohaselt võivad varjupaigataotlejad vabalt liikuda vastuvõtva liikmesriigi territooriumil või selle poolt kindlaksmääratud alal, kuid vajaduse korral, näiteks avaliku korraga seotud või õiguslikel põhjustel, võivad liikmesriigid paigutada taotluse esitaja teatavasse kohta vastavalt oma siseriiklikule õigusele.
43Vastavalt direktiivi 2003/9 artiklile 21 tagavad liikmesriigid, et sellest direktiivist tulenevate hüvitiste andmisega seotud eitavate otsuste või artikli 7 järgsete otsuste vastu, mis mõjutavad varjupaigataotlejaid isiklikult, võib esitada edasikaebuse siseriiklikus õiguses ette nähtud korra kohaselt. Vähemalt viimases astmes tagatakse võimalus esitada kohtule edasikaebus või taotleda kohtu kaudu asja uut läbivaatamist.
44Direktiivi 2005/85 artikli 18 lõige 1 sätestab, et liikmesriigid ei pea isikut kinni ainult sel põhjusel, et viimane on varjupaigataotleja, ning sama artikli lõige 2 sätestab, et kui varjupaigataotlejat peetakse kinni, tagavad liikmesriigid võimaluse asja kiireks kohtulikuks läbivaatamiseks.
45Niisiis kehtib direktiiviga 2008/115 reguleeritud kinnipidamisele väljasaatmise eesmärgil ning eelkõige direktiividega 2003/9 ja 2005/85 ja kohaldatavate siseriiklike sätetega reguleeritud varjupaigataotleja kinnipidamisele erinev õiguslik režiim.
46Siseriikliku kohtu ülesanne on kindlaks teha, kas Kadzoevi viibimine väljasaatmiskeskuses ajal, kui ta oli varjupaigataotleja, on kooskõlas tingimustega, mis on ette nähtud varjupaigapoliitikat käsitlevates ühenduse ja siseriiklikes sätetes.
47Kui peaks selguma, et ei ole tehtud ühtegi otsust Kadzoevi paigutamiseks väljasaatmiskeskusesse seoses menetlusega, mis algatati tema varjupaigataotluste alusel, mida on mainitud käesoleva otsuse punktis 19, ning tema kinnipidamise aluseks on varasem väljasaatmise eesmärgil kinnipidamist reguleeriv siseriiklik kord või direktiivist 2008/115 tulenev kord, siis tuleb direktiivi 2008/115 artikli 15 lõigetes 5 ja 6 ette nähtud väljasaatmise eesmärgil kinnipidamise kestuse arvutamisel võtta arvesse Kadzoevi kinnipidamise aega, mis vastab ajale, mil kõnesolev varjupaigamenetlus oli pooleli.
48Seetõttu tuleb esimese küsimuse punktile b vastata, et ajavahemikku, mis isik oli paigutatud väljasaatmiskeskusesse vastavalt otsusele, mis tehti varjupaigataotlejaid käsitlevate siseriiklike ja ühenduse sätete alusel, ei tule käsitada kui kinnipidamist väljasaatmise eesmärgil direktiivi 2008/115 artikli 15 mõttes.
49Selle küsimusega soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus sisuliselt teada, kas direktiivi 2008/115 artikli 15 lõikeid 5 ja 6 tuleb tõlgendada nii, et ajavahemikku, mil sundkorras piiripunkti toimetamise korralduse täideviimine oli peatatud seetõttu, et asjassepuutuv isik oli esitanud selle korralduse peale kohtusse kaebuse, võetakse arvesse väljasaatmise eesmärgil kinnipidamise aja arvutamisel, kui isik viibis kohtumenetluse ajal endistviisi väljasaatmiskeskuses.
50Sellega seoses olgu meenutatud, et direktiivi 2008/115 artikli 13 lõiked 1 ja 2 näevad ette, et kolmanda riigi kodanikule võimaldatakse tõhusad õiguskaitsevahendid tagasisaatmisega seotud otsuste vaidlustamiseks või nende läbivaatamise taotlemiseks pädevas kohtu- või haldusasutuses või pädevas organis, mis koosneb liikmetest, kes on erapooletud ja kelle sõltumatus on tagatud. Nimetatud pädeval asutusel või organil on volitused vaadata läbi tagasisaatmisega seotud otsused, sealhulgas võimalus nende täitmine ajutiselt peatada, välja arvatud juhul, kui siseriikliku õiguse kohaselt juba kohaldatakse ajutist peatamist.
51Direktiivi 2008/115 artikli 15 lõiked 5 ja 6 ega ükski muu selle direktiivi säte ei võimalda asuda seisukohale, et väljasaatmise eemärgil kinnipidamise ajavahemikke ei tuleks arvata artikli 15 lõigetes 5 ja 6 ette nähtud kinnipidamise maksimaalse kestuse hulka seetõttu, et väljasaatmisotsus on peatatud.
52Eelkõige tuleb märkida, et väljasaatmisotsuse peatamine selle otsuse kohtusse edasikaebamise tõttu ei esine kinnipidamisaja pikendamise põhjuste hulgas, mis on loetletud direktiivi 2008/115 artikli 15 lõikes 6.
53Niisiis tuleb ajavahemikku, mil asjassepuutuv isik oli kinnipeetav väljasaatmisotsuse õiguspärasuse kohtuliku kontrollimise menetluse ajal, võtta arvesse direktiivi 2008/115 artikli 15 lõigetes 5 ja 6 ette nähtud kinnipidamise maksimaalse kestuse arvutamisel.
54Kui see nii ei oleks, võiks väljasaatmise eesmärgil kinnipidamise kestus ühes liikmesriigis eri juhtudel või erinevates liikmesriikides võib-olla oluliselt varieeruda, tingituna siseriiklike kohtumenetluste eripärast ja asjaoludest, ning see läheks vastuollu direktiivi 2008/115 artikli 15 lõigete 5 ja 6 eesmärgiga tagada, et kinnipidamise maksimaalne kestus on liikmesriikides ühesugune.
55Seda järeldust ei kummuta 29. jaanuari 2009. aasta otsus kohtuasjas C-19/08: Petrosian jt (EKL 2009, lk I-495), millele Bulgaaria valitsus viitab. Mainitud kohtuasjas oli tõlgendamisel nõukogu . aasta määrus (EÜ) nr 343/2003, millega kehtestatakse kriteeriumid ja mehhanismid selle liikmesriigi määramiseks, kes vastutab mõnes liikmesriigis kolmanda riigi kodaniku esitatud varjupaigataotluse läbivaatamise eest ( EÜT L 50, lk 1 ; ELT eriväljaanne 19/06, lk 109), ning Euroopa Kohus otsustas selles kohtuasjas, et kui üleandmise menetluse puhul näevad palve esitanud liikmesriigi õigusnormid ette kaebuse peatava toime, hakkab määruse artikli 20 lõike 1 punktis d ette nähtud üleandmise tähtaeg kulgema mitte alates üleandmise menetlust peatavast esialgse õiguskaitse määrusest, vaid alles alates sisulisest lahendist, millega tuvastatakse menetluse õiguspärasus ning mis ei tee üleandmisele takistusi.
56Niisugust määruse nr 343/2003 artikli 20 lõike 1 punkti d tõlgendust ei saa üle võtta direktiivi 2008/115 artikli 15 lõigete 5 ja 6 tõlgendamisel. Eespool viidatud Petrosiani kohtuotsuses kõne all olev tähtaeg määrab kindlaks aja, mis on palve esitanud liikmesriigi käsutuses, et anda varjupaigataotleja üle tema tagasivõtmiseks kohustatud riigile, samas kui direktiivi 2008/115 artikli 15 lõigetes 5 ja 6 ette nähtud maksimaalse tähtaja eesmärgiks on piirata isikult vabaduse võtmist. Pealegi piiravad viimati mainitud tähtajad väljasaatmise eesmärgil kinnipidamise kestust, mitte väljasaatmismenetluse kui sellise läbiviimist.
57Seetõttu tuleb teisele küsimusele vastata, et direktiivi 2008/115 artikli 15 lõikeid 5 ja 6 tuleb tõlgendada nii, et ajavahemikku, mil sundkorras piiripunkti toimetamise korralduse täideviimine oli peatatud seetõttu, et asjassepuutuv isik oli esitanud selle korralduse peale kohtusse kaebuse, võetakse arvesse väljasaatmise eesmärgil kinnipidamise aja arvutamisel, kui isik viibis kohtumenetluse ajal endistviisi väljasaatmiskeskuses.
58Selle küsimusega soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus saada selgust direktiivi 2008/115 artikli 15 lõike 4 ja eelkõige mõiste „väljasaatmine on mõistlik” tähenduses, pidades silmas põhikohtuasja faktilisi asjaolusid.
59Kolmanda küsimuse punktiga c soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus teada, kas direktiivi 2008/115 artikli 15 lõiget 4 tuleb tõlgendada nii, et väljasaatmine ei ole mõistlik, kui sama artikli lõikes 6 ette nähtud võimalused kinnipidamise tähtaegade pikendamiseks on ammendatud ning asjassepuutuva isiku kinnipidamise kohtuliku kontrollimise ajaks ei ole sõlmitud kolmanda riigiga tagasivõtulepingut.
60Olgu märgitud, et kui direktiivi 2008/115 artikli 15 lõikes 6 ette nähtud kinnipidamise maksimaalne kestus on saavutatud, ei kerki üles küsimust, kas „väljasaatmine ei ole enam mõistlik” sama artikli lõike 4 tähenduses. Niisugusel juhtumil tuleb asjassepuutuv isik igal juhul kohe vabastada.
61Niisiis saab direktiivi 2008/115 artikli 15 lõige 4 olla kohaldatav üksnes siis, kui direktiivi artikli 15 lõigetes 5 ja 6 ette nähtud maksimaalsed kinnipidamise tähtajad ei ole möödunud.
62Seetõttu tuleb kolmanda küsimuse punktile c vastata, et direktiivi 2008/115 artikli 15 lõiget 4 tuleb tõlgendada nii, et see ei ole kohaldatav, kui artikli 15 lõikes 6 ette nähtud võimalused kinnipidamise tähtaegade pikendamiseks on asjassepuutuva isiku kinnipidamise kohtuliku kontrollimise ajal ammendatud.
63Kolmanda küsimuse punktidega a ja b seoses tuleb toonitada, et direktiivi 2008/115 artikli 15 lõike 4 kohaselt ei ole kinnipidamine enam õigustatud ning asjaomane isik vabastatakse viivitamatult, kui ilmneb, et väljasaatmine ei ole enam mõistlik õiguslikel või muudel kaalutlustel.
64Direktiivi 2008/115 artikli 15 lõigetest 1 ja 5 nähtuvalt võib isiku kinnipidamine väljasaatmise eesmärgil kesta ainult seni, kuni kestab nõuetekohase hoolsusega väljasaatmise korraldamine ning kuni see on vajalik eduka väljasaatmise tagamiseks.
65Selleks et väljasaatmist saaks pidada jätkuvalt mõistlikuks direktiivi 2008/115 artikli 15 lõike 4 tähenduses, on veel vaja, et ajal, mil siseriiklik kohus kontrollib kinnipidamise õiguspärasust, tunduks reaalne korraldada väljasaatmine direktiivi 2008/115 artikli 15 lõigetes 5 ja 6 ette nähtud tähtaegade piires.
66Väljasaatmine ei ole mõistlik, kui on ebatõenäoline, et asjassepuutuv isik võetaks vastu kolmandasse riiki nende tähtaegade piires.
67Seetõttu tuleb kolmanda küsimuse punktidele a ja b vastata, et direktiivi 2008/115 artikli 15 lõiget 4 tuleb tõlgendada nii, et väljasaatmine on mõistlik ainult siis, kui on reaalne korraldada väljasaatmine sama artikli lõigetes 5 ja 6 ette nähtud tähtaegade piires, ning väljasaatmine ei ole mõistlik, kui on ebatõenäoline, et asjassepuutuv isik võetaks vastu kolmandasse riiki nende tähtaegade piires.
68Selle küsimusega soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus sisuliselt teada, kas direktiivi 2008/115 artikli 15 lõiked 4 ja 6 lubavad seda, et direktiivis ette nähtud maksimaalse kinnipidamisaja möödumisele vaatamata ei vabastata asjassepuutuvat isikut viivitamatult põhjusel, et tal puuduvad kehtivad dokumendid, ta käitub agressiivselt ning tal puuduvad vajalikud elatusvahendid ja eluase või selleotstarbelised liikmesriigi antud vahendid.
69Sellega seoses tuleb rõhutada, et eelkõige käesoleva otsuse punktidest 35, 52 ja 59 nähtuvalt ei luba direktiivi 2008/115 artikli 15 lõige 6 ühelgi juhul ületada selles sättes ette nähtud maksimaalset tähtaega.
70Võimalus pidada isikut kinni avaliku korra ja julgeolekuga seonduvatel põhjustel ei saa rajaneda direktiivil 2008/115. Seetõttu ei saa ükski eelotsusetaotluse esitanud kohtu viidatud asjaoludest olla iseenesest põhjuseks pidada isikut kinni selle direktiivi sätete alusel.
71Järelikult tuleb neljandale küsimusele vastata, et direktiivi 2008/115 artikli 15 lõikeid 4 ja 6 tuleb tõlgendada nii, et need ei luba seda, et pärast direktiivis ette nähtud maksimaalse kinnipidamisaja möödumist ei vabastata asjassepuutuvat isikut viivitamatult põhjusel, et tal puuduvad kehtivad dokumendid, ta käitub agressiivselt ning tal puuduvad vajalikud elatusvahendid ja eluase või selleotstarbelised liikmesriigi antud vahendid.
72Kuna põhikohtuasja poolte jaoks on käesolev menetlus eelotsusetaotluse esitanud kohtus poolelioleva asja üks staadium, otsustab kohtukulude jaotuse siseriiklik kohus. Euroopa Kohtule märkuste esitamisega seotud kulusid, välja arvatud poolte kohtukulud, ei hüvitata.
Esitatud põhjendustest lähtudes Euroopa Kohus (suurkoda) otsustab:
Allkirjad
(*1) Kohtumenetluse keel: bulgaaria.
Tekstas iš mūsų archyvo (Europos Sąjungos leidinių biuro „Cellar“ duomenys). Commission Decision 2011/833/EU — free reuse incl. commercial; attribution to EUR-Lex / Court of Justice of the European Union required; EUR-Lex is not the authentic record of the Court.